Olemise paratamatus

See üle kolme meetri laiune maal sündis üsna ootamatult ja väga konkreetsest kutsest.

Kui Johannes Valdma mulle helistas ja rääkis suvelavastusest „Kuuvalgel“ ning sellest, et lavastusse oleks vaja ühte suurt abstraktset maali, mõtlesin esimese hooga, et see tuleb täiesti valel ajal. Ja ilmselt just sellepärast teadsin üsna kiiresti, et teen selle ära. Sest miks mitte.

Ma ei tahtnud maalida lavastust ennast ega jutustada maaliga sama lugu, mida räägitakse laval. Mind köitis palju rohkem tunne, mida see lugu endas kannab: läheduse igatsus, haavatavus, usaldus ja julgus end kellelegi avada.

Abstraktse maali puhul on minu jaoks alati oluline, et kõike ei saaks ega peaks sõnadesse panema. Maal peab saama jääda iseendaks. Ka siin ei tahtnud ma anda vaatajale ette, mida ta selles nägema või tundma peaks.

See maal on suur. Üle kolme meetri lai. Sellise formaadi ees seistes muutub ka maalimine füüsiliseks. Sa ei tööta enam ainult käe ja pintsliga, vaid liigud ise maali sees ja ümber. Ometi kasutasin selle töö juures teadlikult ka väga väikest pintslit. Just see kontrast hakkas mind huvitama: tohutu pind ja selle sees väikesed, aeglased otsused.

Ja nüüd, kui see hiiglane on valmis, on mul siiralt hea meel, et ta ei jää ainult minu stuudiosse, vaid saab mõneks ajaks osaks hoopis teisest maailmast.

Maal on augustis Haapsalu raudteejaamas suvelavastuse „Kuuvalgel“ lavakujunduse osa.

Minu jaoks on selles midagi väga ilusat. Maal, mis ei sündinud lavastuse illustratsiooniks, hakkab nüüd laval selle looga omal moel kaasa rääkima.